Prille polegi enam vaja

Artikkel ilmus ajakirjas "Tervendaja" 2010.a. juulis.

Lugesin hiljuti ühest 46-aastasest meditsiiniõena töötavast naisest, kes väidab, et ravis maarohtudega oma lühinägevuse välja ja ei kanna enam prille. Ise ta sellest erilist numbrit ei tee, kuid minu meelest on see ju lausa ime! Selline asi ei saa võimalik olla!

Naine kannatas lühinägevuse all alates 15. eluaastast. Tema prillid olid väga kanged: -8. Loomulikult tekitab see häire tunde, et elu pole täisväärtuslik. Naise ema, kes tunneb huvi rahvameditsiini vastu, soovitas tal kasutada üht rohukogumit. Tütar ajas kaua vastu, sest meditsiin on ju veendumusel, et lühinägevust on võimalik ravida vaid laserlõikusega. Lõpuks andis naine siiski ema pealekäimisele järele ja nõustus aastase ravitsükliga.

Nüüd väidab see naine, et võttis aasta pärast prillid eest ja sai kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas! Mida imet ta siis oma silmadega tegi? Tuleb välja, et ei midagi erilist.

Kõige olulisemad ravi komponendid on tema jutu järgi tahtejõud ja suur soov terveks saada. Kui inimene pole endas kindel, siis ei olevat mõtet üldse alustadagi. Ravi on tegelikult lihtne: ta võttis peotäie kalmusejuuri ja saialilleõisi, valas peale 0,5 l viina, hoidis purki 12 päeva pimedas, seejärel kurnas ja valas viina nii palju juurde, et sai seda 0,5 l. Tinktuuri võttis ta 15 tilka 3 korda päevas pool tundi enne sööki. 15 tilka on umbes 0,5 tl. Seda tõmmist peab jätkuma 2 kuuks. Seejärel tegi naine kuuajase vahe ja kordas ravikuuri. Aasta jooksul jõi ta ära 4 pooleliitrist pudelit tõmmist. Iga ravikuu möödudes lasi ta prilliraamidesse väiksema dioptriga klaasid panna.

Sellise ravi üks tingimus on, et aasta jooksul ei tohi mingil juhul tavitada teisi alkohoolseid jooke, ainult poolteist teelusikatäit raviviina päevas.

Naine teatab, et selline retsept andvat tulemusi ka kaugnägevuse, hallkae ja glaukoomi korral, kui ei ole mingeid vastunäidustusi.

See naine väidab nüüd tõsimeeli, et ta käib juba mitmendat aastat ringi prillideta. Prillide kangus olevat tal -1. Ta pani tähele, et nägemine on seotud stressiga. Näiteks, kui tema isa suri, siis nägemine halvenes. Ta jõi sama skeemi järgi ära 100 g tõmmist ja kõik sai jälle korda. Sellest ajast peale tee ta kord aastas läbi  ühe profülaktikakuuri.

Mida sellest loost arvata? Ehk peaks järele proovima?
               
                                                                Elvi Jõhvist