Nägemine on parandatav ilma prillideta, kontaktläätsedeta ja ilma lõikusteta!
Enamik inimesi usub, et ainus võimalus parandada oma silmanägemist, on kanda prille, läätsesid või võtta ette laseroperatsioon. Kui küsite silmaarstilt või optometristilt alternatiivsete ravimeetodite kohta, siis saate vastuseks, et alternatiive ei ole. Tahaksin kummutada selle uskumuse. On olemas loomulik nägemise parandamise viis ja see ei ole üldsegi mitte uuema aja leiutis. Ei, kujutage ette, see on juba sajandeid vana. Siis miks needsamad inimesed, kes peaksid meid informeerima kõikidest ravivõimalustest, ei räägi meile alternatiividest?
Kas see on salajane vandenõu? Ei, ei usu. Enamus arste on head inimesed ja teevad oma tööd selleks, et inimesi aidata. Nad on samamoodi teadmatuses, kuna seda pole neile õpetatud. Haridus on tore asi, kuid suure infotulva all keskendutakse peamiselt laialtlevinud tõekspidamistele, olgu need õiged või valed, ning alternatiividele jääb vähe ruumi. Prilli- ja läätsetööstus on teine asi. Aga kus nõudlust, seal tekib pakkumine... Ja sageli on inimesed ise liialt mugavad. Arstilt saab kiiresti tableti köha või süsti valu vastu ja prillid nõrkade silmade puhul. Et enda tervise eest ise vastutama hakata, selleni jõuavad vähesed. Uuringud tõestavad, et prillide kandmine süvendab nägemishäireid. Loomulikult on seda uuritud. Ja juba ligi sajand tagasi tõestas dr W.H. Bates, et nii see just ongi - prillide kandmine mitte ei paranda nägemist, vaid ajapikku halvendab veelgi. Kas Sa tead kedagi, kelle silmanägemine on tänu prillidele paranenud? Laseroperatsioonide riske ja kõrvalnähte ei hakka ma siin praegu lahkama. Kui Sa seda varianti kaalud, küllap viid end ise kurssi. Õnneks on olemas alternatiivne võimalus nägemise parandamiseks. Olin aastaid tagasi samasuguses sügavas mustas teadmatuses, leppides üha süveneva lühinägelikkusega ja kaaludes isegi operatsiooni. Siis leidsin raamatu, mis avas mu silmad. See oli silmaharjutuste programm nägemise parandamiseks. Just nimelt - alternatiivne võimalus on silmaharjutused! Ja kui Sa enne sellest midagi kuulnud ei olnud, siis õnneks sattusid nüüd just õigele leheküljele. Silmade treenimine on küllalt lihtne ja ohutu viis nägemise parandamiseks, kuid mis seal salata - nõuab siiski aega ja pühendumist. Kuid kas tulemus pole seda väärt! |
|
Kuidas alustada?
Foto: stock.xchng
Uskumuste jõud.
Usk, et prillid on vältimatult vajalikud, on väga leivinud. See põhineb arusaamal, et suurem osa nägemishäireid tuleneb silma ehituse muutustest. Vea korrigeerimiseks määratakse sobivad prilliklaasid. Tänu doktor Batesi 30 aastat kestnud uurimistööle tekkis siiski uus mõtlemissuund. Selle esindajad lähtuvad põhimõttest, et nägemise nõrgenemine ei tulene alati silma ehituse püsivatest muutustest, vaid sageli põhjustavad seda organismi häired, mida on võimalik ravida lihtsate looduslike meetoditega ja oma harjumusi muutes.
Prillid on kahjulikud sellepärast, et nägemise nõrgenemine tuleneb silmalihastest. Tegelikult uinutab prillide kasutamine patsiendi valvsuse. Varem arvati, et silmalihaste ainus ülesanne on silma liigutada. Seisukohta, et need lihased osalevad nägemisprotsessis, pole enamasti tahetud tunnistada. Sellest tuleneb ka arvamus, et lühi- või kaugnägelikkus on funktsionaalne ja püsiv häire.
Nagu tõeliselt enamikule prillikandjatest, nii on ka sulle kindlasti öeldud, et su olukord on lootusetu. Et sa oled pärilikkuse või vananemisprotsesside ohver ning et siin pole muud teha, kui vaid valmituda järjest tugevamate prillide kandmiseks.
Oletame, et sa nikastasid hüppeliigese ja arst teatas sulle, et jääd elu lõpuni karkude abil käima. Kas sa nõustuksid selle diagnoosiga ja laseksid kuulekalt enda peal sellist ravitaktikat kasutada? Loomulikult mitte. Sa nõuaksid füsioteraapiat, mis aitaks sul liigese uuesti liikuma saada. Sarnane olukord võib esineda ka traditsioonilises silma ravimises. Patsientidele ei selgitata, mis tegelikult toimub ning neid ei informeerita nägemisteraapia olemasolust. Neile öeldakse üksnes seda, et nad jäävad elu lõpuni sõltuvaks "silmakarkudest". Enamikul juhtudel ei võeta mitte midagi ette, et vältida nägemishäirete teket või peatada nägemise halvemaks muutumist.
Teadmine teeb vabaks.
Nüüd kui oled saanud teadlikuks, et prillid ei ravi silmi, võib hakata olukorda muutma. Kui lased iga paari aasta eest omale uued prillid kirjutada, pole sa teinud oma silmade heaks kõike seda, mida oleksid võinud.
Uskumused on üldiselt väga võimsa jõuga. Kui sa usud, et miski on võimalik, siis on seda ka palju kergem saavutada. Kui sa usud, et miski on võimatu, siis tõenäoliselt ei panusta sa sellesse ka piisavalt aega ega energiat, et seda püüda saavutada. Nägemise parandamine on samuti palju lihtsam, kui sa usud, et see on võimalik.
Näiteks sa usud, et su lühinägelikkus on päritud. Palju ususvad, et nendega just nii ongi ja neil on ka selle kohta tõendeid - mõlemad vanemad kannavad prille, samuti kõik lapsed. See näib olevat piisav tõestus. Kuid siiski, on perekondi, kus kellelgi pole prille välja arvatud ühel inimesel.
Lühinägelikkuse geneetilise päritolu kohta on tehtud mitmeid uuringuid. 1950-60-ndatel uuris dr Frances Young Põhja-Ameerikas Alaska põliselanike lühinägelikkust. Hõim elas tüüpilist eskimote elu, mis seisnes küttimises ja kalalkäimises. Varasemad uuringud olid näidanud, et selle rahva hulgas lühinägelikkust ei esine. 1966.a. leidis ta, et 45% kooliskäivatest lastest esines vähem või rohkem väljendunud lühinägelikkus. Oli ilmselge, et see polnud neil päritud. Young arvas, et selle põhjuseks on pikaajaline koolitööde tegemine ja televiisorite leviku algus. Peale Youngi avastust on kogutud tohutul hulgal tõestusmaterjali, kinnitamaks seda, et palju olulisem pärilikkusest on keskkonna mõju. Analoogia võib tuua emakeele oskusega. See, et sa räägid sama keelt, mis su vanemad, ei tähenda veel, et keeleoskus on päritud. See on õpitud oskus.
Võta prillid eest ära!
Prillide pidev kandmine põhjustab silmadel sõltuvuse teket. Väheneb silmade fokuseerimisjõud ning nad muutuvad seeläbi aina nõrgemaks. Et vähendada silmade sõltuvust, tuleks prille kanda võimalikult vähe. See annab silmadele võimaluse uuesti “nägema õppida”.
Prillid pakuvad parimal juhul kiire ja mugava mooduse nägemishäiret korvata, kuid püsiva abivahendina ei tohiks need kõne alla tulla. Selle asemel, et lasta silmal kohaneda lähedaste ja kaugete esemete vaatamisega, sooritatakse akommodatsioon prillide abiga, kuid silm ise püsib jäik. Selle tagajärjel muutub lihaste pinge, mis juba algul takistas akommodatsiooni, veelgi hullemaks. See selgitab, miks prillidele lootmine teeb nägemise järjest halvemaks - ei kõrvaldata ju põhjust, vaid pigem süvendatakse olukorra tõsidust.
Kui oled saanud teadlikuks, et prillid ei ravi silmi, võib hakata ostima teisi nägemise parandamise viise. On ehk liig nõuda, et inimene kohe prillid ära viskaks, kuigi see annaks tegelikult parima tulemuse. Tuleb lihtsalt läbi teha see ebameeldiv etapp, mis jääb ravi alguse ja tulemuste vahele. Prille võiks ravi ajal kasutada vaid tööd tehes, autot juhtides või muid täpset nägemist nõudvates toimetustes. Vabal ajal ja harjutusi tehes ei maksaks neid ette panna. Kui prillid päevas kasvõi mõneks tunniks eest ära võtta, saavad silmad hakata tööle loomulikul viisil. Ehkki paljud on saanud silmahädadest lahti ka siis, kui on kogu ravi aja ikkagi prille edasi kasutanud, seejuures neid üha nõrgemate ja nõrgemate vastu vahetades, kuni neid lõpuks üldse vaja ei ole.
Kui sa oled lühinägelik ja saad lugeda ja arvutiga töötada ilma prillideta, siis tee seda edaspidi ilma nendeta. Korrigeerivate läätsede abil lugemine on üks peamisi progresseeruva müoopia põhjusi, seega lõpeta nende kasutamine lähitöödel. See meetod toimib kõige paremini nende puhul, kelle lühinägelikkus on vähem kui -3.00 D, kuigi ka halvema nägemisega inimesed on saavutanud häid tulemusi. Kui su lühinägelikkus on väga suur, siis võid kasutada lähitöödeks oma vanu nõrgemaid prille, et võiksid lugeda samalt kauguselt, kui kangemate prillidega.
Kui oled kaugnägelik, siis kehtib sama põhimõte. Kui suudad lugeda ilma prillideta, siis ära kasuta neid. Kui sa ilma lugeda ei näe, siis kasuta võimalikult nõrku prille. Kui kannad bi- või trifokaalseid prille, siis püüa tagasi minna ühe klaasiga prillide juurde.
Laisa silma (amblüoopia) ja kõõrdsilmsuse puhul on efektiivseks meetodiks silmaklapi kasutamine iga päev paari tunni jooksul. See sunnib nõrgemat silma arenema.
Silmade pingetest vabastamiseks vajavad silmad esialgu rohkesti lisapuhkust. Üks võimalus selleks on katta silmad kätega ja end lõdvestada. Silmad puhkavad ka siis kui aknast välja kaugusesse vaadata. Silmalihaste tugevdamiseks tuleks hakata regulaarselt tegema raviharjutusi ning juba mõne aja pärast võib tulemusi märgata.
Kui kiiresti normaalne nägemine taastub, oleneb nägemishäire tugevusest ja sellest, kui pika aja jooksul on häire kestnud. Mida pikemat aega on prille kantud, seda rohkem aega võib võtta lihaste ja närvide pinge kaotamine ning normaalse nägemise taastamine.
Usk, et prillid on vältimatult vajalikud, on väga leivinud. See põhineb arusaamal, et suurem osa nägemishäireid tuleneb silma ehituse muutustest. Vea korrigeerimiseks määratakse sobivad prilliklaasid. Tänu doktor Batesi 30 aastat kestnud uurimistööle tekkis siiski uus mõtlemissuund. Selle esindajad lähtuvad põhimõttest, et nägemise nõrgenemine ei tulene alati silma ehituse püsivatest muutustest, vaid sageli põhjustavad seda organismi häired, mida on võimalik ravida lihtsate looduslike meetoditega ja oma harjumusi muutes.
Prillid on kahjulikud sellepärast, et nägemise nõrgenemine tuleneb silmalihastest. Tegelikult uinutab prillide kasutamine patsiendi valvsuse. Varem arvati, et silmalihaste ainus ülesanne on silma liigutada. Seisukohta, et need lihased osalevad nägemisprotsessis, pole enamasti tahetud tunnistada. Sellest tuleneb ka arvamus, et lühi- või kaugnägelikkus on funktsionaalne ja püsiv häire.
Nagu tõeliselt enamikule prillikandjatest, nii on ka sulle kindlasti öeldud, et su olukord on lootusetu. Et sa oled pärilikkuse või vananemisprotsesside ohver ning et siin pole muud teha, kui vaid valmituda järjest tugevamate prillide kandmiseks.
Oletame, et sa nikastasid hüppeliigese ja arst teatas sulle, et jääd elu lõpuni karkude abil käima. Kas sa nõustuksid selle diagnoosiga ja laseksid kuulekalt enda peal sellist ravitaktikat kasutada? Loomulikult mitte. Sa nõuaksid füsioteraapiat, mis aitaks sul liigese uuesti liikuma saada. Sarnane olukord võib esineda ka traditsioonilises silma ravimises. Patsientidele ei selgitata, mis tegelikult toimub ning neid ei informeerita nägemisteraapia olemasolust. Neile öeldakse üksnes seda, et nad jäävad elu lõpuni sõltuvaks "silmakarkudest". Enamikul juhtudel ei võeta mitte midagi ette, et vältida nägemishäirete teket või peatada nägemise halvemaks muutumist.
Teadmine teeb vabaks.
Nüüd kui oled saanud teadlikuks, et prillid ei ravi silmi, võib hakata olukorda muutma. Kui lased iga paari aasta eest omale uued prillid kirjutada, pole sa teinud oma silmade heaks kõike seda, mida oleksid võinud.
Uskumused on üldiselt väga võimsa jõuga. Kui sa usud, et miski on võimalik, siis on seda ka palju kergem saavutada. Kui sa usud, et miski on võimatu, siis tõenäoliselt ei panusta sa sellesse ka piisavalt aega ega energiat, et seda püüda saavutada. Nägemise parandamine on samuti palju lihtsam, kui sa usud, et see on võimalik.
Näiteks sa usud, et su lühinägelikkus on päritud. Palju ususvad, et nendega just nii ongi ja neil on ka selle kohta tõendeid - mõlemad vanemad kannavad prille, samuti kõik lapsed. See näib olevat piisav tõestus. Kuid siiski, on perekondi, kus kellelgi pole prille välja arvatud ühel inimesel.
Lühinägelikkuse geneetilise päritolu kohta on tehtud mitmeid uuringuid. 1950-60-ndatel uuris dr Frances Young Põhja-Ameerikas Alaska põliselanike lühinägelikkust. Hõim elas tüüpilist eskimote elu, mis seisnes küttimises ja kalalkäimises. Varasemad uuringud olid näidanud, et selle rahva hulgas lühinägelikkust ei esine. 1966.a. leidis ta, et 45% kooliskäivatest lastest esines vähem või rohkem väljendunud lühinägelikkus. Oli ilmselge, et see polnud neil päritud. Young arvas, et selle põhjuseks on pikaajaline koolitööde tegemine ja televiisorite leviku algus. Peale Youngi avastust on kogutud tohutul hulgal tõestusmaterjali, kinnitamaks seda, et palju olulisem pärilikkusest on keskkonna mõju. Analoogia võib tuua emakeele oskusega. See, et sa räägid sama keelt, mis su vanemad, ei tähenda veel, et keeleoskus on päritud. See on õpitud oskus.
Võta prillid eest ära!
Prillide pidev kandmine põhjustab silmadel sõltuvuse teket. Väheneb silmade fokuseerimisjõud ning nad muutuvad seeläbi aina nõrgemaks. Et vähendada silmade sõltuvust, tuleks prille kanda võimalikult vähe. See annab silmadele võimaluse uuesti “nägema õppida”.
Prillid pakuvad parimal juhul kiire ja mugava mooduse nägemishäiret korvata, kuid püsiva abivahendina ei tohiks need kõne alla tulla. Selle asemel, et lasta silmal kohaneda lähedaste ja kaugete esemete vaatamisega, sooritatakse akommodatsioon prillide abiga, kuid silm ise püsib jäik. Selle tagajärjel muutub lihaste pinge, mis juba algul takistas akommodatsiooni, veelgi hullemaks. See selgitab, miks prillidele lootmine teeb nägemise järjest halvemaks - ei kõrvaldata ju põhjust, vaid pigem süvendatakse olukorra tõsidust.
Kui oled saanud teadlikuks, et prillid ei ravi silmi, võib hakata ostima teisi nägemise parandamise viise. On ehk liig nõuda, et inimene kohe prillid ära viskaks, kuigi see annaks tegelikult parima tulemuse. Tuleb lihtsalt läbi teha see ebameeldiv etapp, mis jääb ravi alguse ja tulemuste vahele. Prille võiks ravi ajal kasutada vaid tööd tehes, autot juhtides või muid täpset nägemist nõudvates toimetustes. Vabal ajal ja harjutusi tehes ei maksaks neid ette panna. Kui prillid päevas kasvõi mõneks tunniks eest ära võtta, saavad silmad hakata tööle loomulikul viisil. Ehkki paljud on saanud silmahädadest lahti ka siis, kui on kogu ravi aja ikkagi prille edasi kasutanud, seejuures neid üha nõrgemate ja nõrgemate vastu vahetades, kuni neid lõpuks üldse vaja ei ole.
Kui sa oled lühinägelik ja saad lugeda ja arvutiga töötada ilma prillideta, siis tee seda edaspidi ilma nendeta. Korrigeerivate läätsede abil lugemine on üks peamisi progresseeruva müoopia põhjusi, seega lõpeta nende kasutamine lähitöödel. See meetod toimib kõige paremini nende puhul, kelle lühinägelikkus on vähem kui -3.00 D, kuigi ka halvema nägemisega inimesed on saavutanud häid tulemusi. Kui su lühinägelikkus on väga suur, siis võid kasutada lähitöödeks oma vanu nõrgemaid prille, et võiksid lugeda samalt kauguselt, kui kangemate prillidega.
Kui oled kaugnägelik, siis kehtib sama põhimõte. Kui suudad lugeda ilma prillideta, siis ära kasuta neid. Kui sa ilma lugeda ei näe, siis kasuta võimalikult nõrku prille. Kui kannad bi- või trifokaalseid prille, siis püüa tagasi minna ühe klaasiga prillide juurde.
Laisa silma (amblüoopia) ja kõõrdsilmsuse puhul on efektiivseks meetodiks silmaklapi kasutamine iga päev paari tunni jooksul. See sunnib nõrgemat silma arenema.
Silmade pingetest vabastamiseks vajavad silmad esialgu rohkesti lisapuhkust. Üks võimalus selleks on katta silmad kätega ja end lõdvestada. Silmad puhkavad ka siis kui aknast välja kaugusesse vaadata. Silmalihaste tugevdamiseks tuleks hakata regulaarselt tegema raviharjutusi ning juba mõne aja pärast võib tulemusi märgata.
Kui kiiresti normaalne nägemine taastub, oleneb nägemishäire tugevusest ja sellest, kui pika aja jooksul on häire kestnud. Mida pikemat aega on prille kantud, seda rohkem aega võib võtta lihaste ja närvide pinge kaotamine ning normaalse nägemise taastamine.