Mõistete seletused
Tähestikulises järjekorras
Akommodatsioon on silma võime muuta fookuskaugust ehk teisisõnu silma kohanemisvõime eri kaugusel asuvate esemete selgeks nägemiseks. See toimub silmaläätse kumeruse muutmise teel. Lähemal asuvate esemete vaatlemisel on lääts suurema kumerusega kui kaugemal asuvate esemete vaatlemisel. Läätse kumeruse muutumisel muutub ka valguse murdumisnurk, mistõttu vaadeldavatelt esemetelt tulevate kiirte fookus satub alati võrkkestale. Akommodatsioon on seega silma võime tugevdada valguskiirte murdumisjõudu, mis on vajalik lähedalasuvate esemete nägemiseks.
Amblüoopia ehk laisk silm on seisund, kus aju pärsib ühest silmast tulevaid närviimpulsse, häirides niiviisi nägemisteravust. Paljudel juhtudel pole silmal endal midagi viga, kuid võib tekkida silma sisse- või väljapoole pööratud asend. Inimene, kellel see seisund esineb, on amblüoop.
Astenoopia - nägemisväsimus. Seisund, mis väljendub silmade kiires väsimises ja valus silmades, silmade ümbruses, peavalus, ajutises ebaselges või topelt nägemises.
Astigmatism (ähmasus, ebaselge nägemine) on seisund, kus silmamuna ja/või sarvkest on deformeerunud. Tulemuseks on ebaühtlane valguse fokusseerimine silma põhjale ning kujutise ähmastumine ja moonutus. Astigmatism vähendab nägemisteravust nii lähedale kui kaugele vaatamisel.
Binokulaarsus ehk konvergents - võime suunata mõlemad silmad ühel hetkel samale objektile.
Diopter - läätse valgusmurdmisvõime mõõtühik. Üks diopter on selline läätse valgusmurdmisevõime, mis murrab temale paralleelselt langevaid kiiri fookuskaugusega 1 meeter. Näiteks läätsel, mille fookuskaugus on 1/3 m, on valgusmurdumisvõime 3 dioptrit (+3.00 D). Mida tugevam lääts , seda suurem diopter.
Diploopia - kaheli- ehk topeltnägemine. Füsioloogiline diploopia – loomulik kaheli- ehk topeltnägemine, kui vaateväljas on mitu eset. Kui jälgida üht eset, tekib teisest esemest topeltkujutis, kuid tavaliselt ei panda seda tähele, ignoreeritakse.
Emmetroop - normaalse nägemisega isik.
Emmetroopia - normaalnägevus, normaalne nägemine. Silma normaalne refraktsioon, mille korral silma langevad paralleelsed valguskiired koonduvad reetinal ja tulemuseks on selge kujutis.
Glaukoom (ka roheline kae, rohekae) - vananemisega seotud haigus, mis on harilikult põhjustatud silma drenaažisüsteemide sulgusest ja vedeliku ringlussüsteemi häiretest. Tulemuseks on silma siserõhu tõus. Glaukoom kahjustab sageli hägemisnärvi ning peetakse seetõttu üheks sagedasemakse pimedaks jäämise põhjuseks.
Hallkae - vt katarakt
Hüperoopia ehk kaugnägelikkus - nägemishäire, mille puhul inimene näeb kaugemal asetsevaid objekte paremini, kui lähedal olevaid. Hüperoopa puhul ei fokuseeri silm valguskiiri võrkkestal asuvasse maakulasse, vaid selle taha. Inimene, kellel see esineb, on hüperoop. Hüperoopia korrigeerimiseks kasutatakse miinusläätsesid.
Iatrogeensed probleemid - probleemid, mis võivad olla põhjustatud ravist enesest, nagu näiteks ravimite kõrvaltoimed, operatsioonijärgsed komplikatsioonid või silma enese fokusseerimisvõime langus korrigeerivate prillide kandmise järgselt.
Iiris ehk vikerkest annab silmadele värvi. Mida rohkem on pigmenti, seda tumedam on silm.
Katarakt (ka läätsekae või hallkae) - degeneratiivne silmahaigus, mille puhul silmaläätses asuvad rakud hukkuvad ning takistavad valguse läbimist, mistõtt silmalääts hägustub ning nägemine muutub järk-järgult tuhmimaks kuni lõpuks kaob täielikult. Katarakt on surnud rakkude kogum, mitte kasvaja. Katarakti võib kirurgiliselt eemaldada, kuid mõnikord võib lõikuse tüsistuseks olla pimedaks jäämine.
Kaugnägelikkus ehk hüperoopia - nägemishäire, mille puhul inimene näeb kaugemal asetsevaid objekte paremini, kui lähedal olevaid. Hüperoopa puhul ei fokuseeri silm valguskiiri võrkkestal asuvasse maakulasse, vaid selle taha. Inimene, kellel see esineb, on hüperoop. Hüperoopia korrigeerimiseks kasutatakse miinusläätsesid.
Keratotoomia - skalpelliga radiaalsete lõigete tegemine sarvkestale, et muuta sellega tema kuju ja valgusmurdumisvõimet.
Kesknägemine ehk tsentraalne nägemine - otsevaates asuvate objektide nägemine. Toimub silma võrkkestal asuva kollatähni keskkoha varal ja on kõige selgem. Tsentraalne nägemine tehakse kindlaks nägemisteravust hinnates.
Klaaskeha on läbipaistev sültjas ollus, mis täidab ruumi silmaläätse ja võrkkesta vahel. Väljaspoolt katab teda õhuke kile. Klaaskeha ei sisalda veresooni ega närve.
Kollatähn ehk maakula (ladina keeles macula lutea) on ovaalne kollane täpp silma võrkkesta keskkoha lähedal. Kollatähni läbimõõt on umbes 1,5 mm ning sinna fokuseeritakse nägemispilt.
Konjunktiviit on silmamuna eesmist osa ja silmalaugu seestpoolt katva sidekesta ehk konjunktiivi põletik.
Konvergents ehk binokulaarsus - võime suunata mõlemad silmad ühel hetkel samale objektile.
Kuiva silma sündroom – seisund, kus pisaranääre ei funktsioneer korralikult, produtseerides liiga vähe pisaravedelikku või siis on see vale koostisega.
Kuklasagar on peaaju tagumises osas, kuklaluu all paiknev ajuosa, mis tegeleb nägemisega. Kuklasagara kahjustusega seostatakse vaatevälja defekte, akromatopsiat, illusioone ja hallutsinatsioone.
Kõõrdsilmsus ehk strabism on seisund, kus inimese silmade nägemisteljed ei jälgi objekti võrdse nurga all ehk kumbki silm vaatab erinevasse suunda. Põhjustab topeltnägemist või ühe silma nägemisvõime langust. Enamlevinud strabismi vormid on esotroopia (silm vaatab sisse) ja eksotroopia (silm vaatab välja). Kaasasündinud esotroopia tekib reeglina 2.–6. elukuu jooksul.
Laisk silm ehk amblüoopia - seisund, kus aju pärsib ühest silmast tulevaid närviimpulsse, häirides niiviisi nägemisteravust. Paljudel juhtudel pole silmal endal midagi viga, kuid võib tekkida silma sisse- või väljapoole pööratud asend. Inimene, kellel see seisund esineb, on amblüoop.
Laserkirurgia – lõigete tegemine kudede stuktuuridesse laserit kasutades. Näiteks glaukomi ravis silma imepisikeste drenaažiaugukeste tegemine. Laserit kasutatakse ka müoopia ja astigmatisimi ravis. Sel puhul korrigeeritakse sarvkesta kuju ning seeläbi tema valgusmurdumisvõimet.
Lähedalevaatamise stress – peamine silma stress, mida põhjustab liigne lugemine, arvuti, televiisor või mõni muu lähedale vaatamist nõudev tegevus.
Läätsekae - vt katarakt
Lühinägelikkus ehk müoopia – nägemishäire, mille puhul inimene näeb lähedal asuvaid objekte paremini kui kaugemal asuvaid objekte. Inimene, kellel see häire esineb, on müoop ehk lühinägelik. Müoopia korrigeerimiseks kasutatakse miinusläätsesid.
Maakula ehk kollatähn on ovaalne kollane täpp silma võrkkesta keskkoha lähedal. Kollatähni läbimõõt on umbes 1,5 mm ning sinna fokuseeritakse nägemispilt.
Maakula ehk kollatähni degeneratsioon – silmahaigus, mille puhul silmapõhjal võrkkesta keskosas asuvad rakud surevad ning põhjustavad sellega osalise pimeduse.
Miinusläätsed – läätsed, millel on negatiivne dioptriline valgusmurdmisvõime (näiteks -5.00 D). Miinusläätsed on nõgusad. Läbi miinusläätsede tunduvad objektid väiksematena. Miinusläätsesid kasutatakse müoopia korrigeerimiseks.
Müoopia ehk lühinägelikkus – nägemishäire, mille puhul inimene näeb lähedal asuvaid objekte paremini kui kaugemal asuvaid objekte. Inimene, kellel see häire esineb, on müoop ehk lühinägelik. Müoopia korrigeerimiseks kasutatakse miinusläätsesid.
Nägemine – täielik teadlikkus silmade poolt nähtava maailma üle. On seotud möödunud kogemustega, hetkemeeleoluga, ootustega, stressiga, toitumisega, üldise tervisliku seisundiga, kehalise aktiivsusega ning informatiooniga, mis saadakse teistelt aistinguorganitelt.
Nägemisteraapia – selle raames kasutatake silmaharjutusi, akupunktuuri, stressi maandamist, biovoolusid, veeprotseduure, hüpnoosi, toitumisõpetust, joogat jpt ravimeetodeid.
Nägemisteravus – nägemise hindamise näit. Eestis kasutatakse nägemisteravuse hindamiseks spetsiaalseid tabeleid, milles on 10-12 rida erineva suurusega tähemärke, ning meetermõõdustikku. Normaalse nägemise korral paistavad 10.rea kujutiste osad 5 meetri kauguselt vaadatuna 1´nurga all. Nägemine on sel juhul 1,0. Kõige ülemise rea märkide osad paistaksid sama nurga all 50 m kauguselt, aga kui inimene näeb neid alles 5 m kauguselt, siis on tema nägemine 0,1. Ameerikas kasutatakse nägemisteravuse hindamiseks murdu, näiteks 20/150. Mida väiksem tagumine number, seda parem nägemine. Normaalse nägemise näit on 20/20.
Nüstagm (silmade võbelus) – seisund, mille puhul inimese silmad ei fikseeru ühele objektile, vaid “hüplevad” edasi-tagasi.
Oftalmoloog - silmaarst. Silmaarsti põhitegevuseks on erinevate silmahaiguste diagnoosimine ja ravi, samuti mitmesuguste silmaoperatsioonide teostamine.
Oftalmoloogia on teadus ja medistiini eriala, mis tegeleb silma- ja silmamanuste (silmalaud, pisarateed) haiguste ning refraktsioonihäirete diagnostika ja raviga.
Optik – tehnik, kes valmistab prilliklaase, prille ja kontaktläätsi.
Optometrist on spetsialist, kelle töö on inimeste nägemisfunktsiooni (nägemisteravuse, valguse-, värvi- ja vormitaju eripärade) uurimine ja korrigeerimine; prillide, kontaktläätsede ja teiste optiliste abivahendite määramine ja sobitamine konkreetsele kliendile ning selleks vajalike uuringute teostamine. Optometrist võib tegeleda ka nägemisteraapiaga. Optometristil võib olla õigus välja kirjutada teatud ravmeid.
Ortokeratoloogia – protseduur, mille tulemusena spetsiaalselte kontaktläätsede abil muudetakse sarvkesta kuju ja seega valgusmurdumisvõimet. Sarvkest kohaneb läätse järgi, põhimõte sarnaneb hambaklambrite kandmisele.
Ortoptika - oftalmoloogia osa, mis tegeleb amblüoopia (nn laisk silm) ning silmade liikuvuse ja koostöö häirete (sageli strabism e kõõrsilmsus) diagnostika ja raviga.
Ortoptist on spetsialist, kes tegeleb silmade koostöö, silmade liikuvuse või kõõrdsilmsuse probleemidega. Ortoptist võib määrata spetsiaalsed prillid või muud ravivõtted, mis aitavad kõõritaval silmal paremini näha.
Perifeerne nägemine toimub võrkesta ääre- ehk perifeeres osas. Perifeerne nägemine on väga tundlik liikuvate objektide märkamise suhtes.
Plussläätsed – läätsed, millel on positiivne diopriline valgusmurdmisvõime (näiteks läätsed +5.00 D). Plussläätsed on kumerad. Läbi plussläätsede tunduvad objektid suurematena. Plussläätsesid kasutatakse presbüoopia ja hüperoopia korrigeerimiseks.
Presbüoopia ehk vanaeanägevus (vananevad silmad) – nägemishäire, mille puhul vananedes väheneb silma fokusseerimisvõime. Eriti hakkab see ilmnema peale neljakümnendaid eluaastaid. Kui enne oli inimesel hea nägemine, siis nüüd muutuvad lähedalasuvad objektid häguseks, kaugeid esemeid nähakse tavaliselt selgelt. Kui inimesel oli eelnevalt müoopia, astigmatism või hüperoopia, tuleb edaspidi tõenäoliselt kandma hakata bifokaalseid prille. Inimene, kellel esineb presbüoopia, on presbüoop.
Pupill ehk silmaava on on tume auk iirise keskel, mis vastavalt iirise lihaste tööle kas laieneb või kitseneb ja reguleerib sellega silma pääseva valguse hulka.
Reetina ehk võrkkest on silmamuna sisemine kest. Võrkkest on õhuke, pehme konsistentsiga plaat, mille välispind liibub soonkestale, sisemine klaaskehale. Võrkkesta tagumine suurem pärissoonkestaga külgnev osa sisaldab valgustundlikke elemente ja seda nimetatakse optiliseks ehk nägemisosaks. Eesmises väiksemas ripskeha ja vikerkestaga külgnevas piirkonnas valgustundlikke rakke ei ole ja võrkkesta seda osa nimetatakse pimedaks.
Reetina ehk võrkkesta irdumine - peamine põhjus pimeduse tekkimisel, mille puhul on tegemist reetina irdumisega silmamuna tagaosas asuvalt aluskoelt.
Refraktaarsus ehk valgusmurdmisvõime – silma kui optilise süsteemi võime murda valguskiiri, mis tulevad vaadeldavalt objektilt nii, et selle kujutis langeks täpselt silmapõhjal asuvale võrkkestale. Refraktaarsuse mõõtühik on diopter.
Refraktsioonihäire tähendab seda, et valgus ei murdu silmas õigesti ja kujutis, mis tekib võrkkestale, on hägune. Refraktsioonihäired on nägemise häired - müoopia, hüperoopia, astigmatism, prsebüoopia. Traditsiooniliselt ei nimetata neid haigusteks.
Ripskeha ehk tsiliaarkehake on silmamuna seina keskmise kihi osa, mis kujutab endast soonkesta paksesenud osa. Ta paikneb rõngakujuliselt silmaläätse ümber, mis on erilise sideme - ripsvöötmekese (Zinni sideme) abil ripskehakese külge fikseeritud. Ripskeha koosneb sidekoelisest osast ja pigmentepiteelist, sisaldab rohkesti veresooni ja tundenärve. Ripskehal paikneb ripslihas, mis osaleb akommodatsioonil. Ripskeha produtseerib kambrivedelikku.
Ripslihased ehk tsiliaarlihased – tsirkulaarsed lihased, mis ümbritsevad läätse ning aitavad tal kumerduda või lameneda.
Rohekae - vt glaukoom
Silmalääts on silmamuna osa, ta on kaksikkumer ning asub vikerkesta ja klaaskeha vahel. Silmalääts osaleb nägemisprotsessis koondades valguskiiri silmapõhjal asuvale võrkkestale.
Silmamuna on kerakujuline silma osa.Silmamuna asetseb silmakoopas, ta on ümbritsetud silmakoopa rasvkehaga, lihastega jm., tagapool on ta nägemisnärvi abil ühenduses peaajuga. Silmamuna koosneb ümbritsevast kihistunud seinast ja sisemuses asuvast valgustmurdvast tuumikust.
Strabism ehk kõõrdsilmsus on seisund, kus inimese silmade nägemisteljed ei jälgi objekti võrdse nurga all ehk kumbki silm vaatab erinevasse suunda. Põhjustab topeltnägemist või ühe silma nägemisvõime langust. Enamlevinud strabismi vormid on esotroopia (silm vaatab sisse) ja eksotroopia (silm vaatab välja). Kaasasündinud esotroopia tekib reeglina 2.–6. elukuu jooksul.
Tsentraalne nägemine ehk kesknägemine - otsevaates asuvate objektide nägemine. Toimub silma võrkkestal asuva kollatähni keskkoha varal ja on kõige selgem. Tsentraalne nägemine tehakse kindlaks nägemisteravust hinnates.
Tsiliaarkehake ehk ripskeha on silmamuna seina keskmise kihi osa, mis kujutab endast soonkesta paksesenud osa. Ta paikneb rõngakujuliselt silmaläätse ümber, mis on erilise sideme - ripsvöötmekese (Zinni sideme) abil ripskehakese külge fikseeritud. Ripskeha koosneb sidekoelisest osast ja pigmentepiteelist, sisaldab rohkesti veresooni ja tundenärve. Ripskehal paikneb ripslihas, mis osaleb akommodatsioonil. Ripskeha produtseerib kambrivedelikku.
Tsiliaarlihased ehk ripslihased – tsirkulaarsed lihased, mis ümbritsevad läätse ning aitavad tal kumerduda või lameneda.
Valgusmurdmisvõime ehk refraktaarsus – silma kui optilise süsteemi võime murda valguskiiri, mis tulevad vaadeldavalt objektilt nii, et selle kujutis langeks täpselt silmapõhjal asuvale võrkkestale. Valgusmurdmisvõime mõõtühik on diopter.
Vanaeanägevus ehk presbüoopia (vananevad silmad) – nägemishäire, mille puhul vananedes väheneb silma fokusseerimisvõime. Eriti hakkab see ilmnema peale neljakümnendaid aluaastaid. Kui enne oli inimesel hea nägemine, siis nüüd muutuvad lähedalasuvad objektid häguseks, kaugeid esemeid nähakse tavaliselt selgelt. Kui inimesel oli eelnevalt müoopia, astigmatism või hüperoopia, tuleb edaspidi tõenäoliselt kandma hakata bifokaalseid prille. Inimene, kellel esineb presbüoopia, on presbüoop.
Vikerkest ehk iiris annab silmadele värvi. Mida rohkem on pigmenti, seda tumedam on silm.
Võrkkest ehk reetina on silmamuna sisemine kest. Võrkkest on õhuke, pehme konsistentsiga plaat, mille välispind liibub soonkestale, sisemine klaaskehale. Võrkkesta tagumine suurem pärissoonkestaga külgnev osa sisaldab valgustundlikke elemente ja seda nimetatakse optiliseks ehk nägemisosaks. Eesmises väiksemas ripskeha ja vikerkestaga külgnevas piirkonnas valgustundlikke rakke ei ole ja võrkkesta seda osa nimetatakse pimedaks.
Välised silmalihased – seitse lihast, mis ümbritsevad silmamuna ja millest kuus liigutavad seda erinevas suunas ning seitsmes, mille ülesandeks on silmalau tõstmine.
Akommodatsioon on silma võime muuta fookuskaugust ehk teisisõnu silma kohanemisvõime eri kaugusel asuvate esemete selgeks nägemiseks. See toimub silmaläätse kumeruse muutmise teel. Lähemal asuvate esemete vaatlemisel on lääts suurema kumerusega kui kaugemal asuvate esemete vaatlemisel. Läätse kumeruse muutumisel muutub ka valguse murdumisnurk, mistõttu vaadeldavatelt esemetelt tulevate kiirte fookus satub alati võrkkestale. Akommodatsioon on seega silma võime tugevdada valguskiirte murdumisjõudu, mis on vajalik lähedalasuvate esemete nägemiseks.
Amblüoopia ehk laisk silm on seisund, kus aju pärsib ühest silmast tulevaid närviimpulsse, häirides niiviisi nägemisteravust. Paljudel juhtudel pole silmal endal midagi viga, kuid võib tekkida silma sisse- või väljapoole pööratud asend. Inimene, kellel see seisund esineb, on amblüoop.
Astenoopia - nägemisväsimus. Seisund, mis väljendub silmade kiires väsimises ja valus silmades, silmade ümbruses, peavalus, ajutises ebaselges või topelt nägemises.
Astigmatism (ähmasus, ebaselge nägemine) on seisund, kus silmamuna ja/või sarvkest on deformeerunud. Tulemuseks on ebaühtlane valguse fokusseerimine silma põhjale ning kujutise ähmastumine ja moonutus. Astigmatism vähendab nägemisteravust nii lähedale kui kaugele vaatamisel.
Binokulaarsus ehk konvergents - võime suunata mõlemad silmad ühel hetkel samale objektile.
Diopter - läätse valgusmurdmisvõime mõõtühik. Üks diopter on selline läätse valgusmurdmisevõime, mis murrab temale paralleelselt langevaid kiiri fookuskaugusega 1 meeter. Näiteks läätsel, mille fookuskaugus on 1/3 m, on valgusmurdumisvõime 3 dioptrit (+3.00 D). Mida tugevam lääts , seda suurem diopter.
Diploopia - kaheli- ehk topeltnägemine. Füsioloogiline diploopia – loomulik kaheli- ehk topeltnägemine, kui vaateväljas on mitu eset. Kui jälgida üht eset, tekib teisest esemest topeltkujutis, kuid tavaliselt ei panda seda tähele, ignoreeritakse.
Emmetroop - normaalse nägemisega isik.
Emmetroopia - normaalnägevus, normaalne nägemine. Silma normaalne refraktsioon, mille korral silma langevad paralleelsed valguskiired koonduvad reetinal ja tulemuseks on selge kujutis.
Glaukoom (ka roheline kae, rohekae) - vananemisega seotud haigus, mis on harilikult põhjustatud silma drenaažisüsteemide sulgusest ja vedeliku ringlussüsteemi häiretest. Tulemuseks on silma siserõhu tõus. Glaukoom kahjustab sageli hägemisnärvi ning peetakse seetõttu üheks sagedasemakse pimedaks jäämise põhjuseks.
Hallkae - vt katarakt
Hüperoopia ehk kaugnägelikkus - nägemishäire, mille puhul inimene näeb kaugemal asetsevaid objekte paremini, kui lähedal olevaid. Hüperoopa puhul ei fokuseeri silm valguskiiri võrkkestal asuvasse maakulasse, vaid selle taha. Inimene, kellel see esineb, on hüperoop. Hüperoopia korrigeerimiseks kasutatakse miinusläätsesid.
Iatrogeensed probleemid - probleemid, mis võivad olla põhjustatud ravist enesest, nagu näiteks ravimite kõrvaltoimed, operatsioonijärgsed komplikatsioonid või silma enese fokusseerimisvõime langus korrigeerivate prillide kandmise järgselt.
Iiris ehk vikerkest annab silmadele värvi. Mida rohkem on pigmenti, seda tumedam on silm.
Katarakt (ka läätsekae või hallkae) - degeneratiivne silmahaigus, mille puhul silmaläätses asuvad rakud hukkuvad ning takistavad valguse läbimist, mistõtt silmalääts hägustub ning nägemine muutub järk-järgult tuhmimaks kuni lõpuks kaob täielikult. Katarakt on surnud rakkude kogum, mitte kasvaja. Katarakti võib kirurgiliselt eemaldada, kuid mõnikord võib lõikuse tüsistuseks olla pimedaks jäämine.
Kaugnägelikkus ehk hüperoopia - nägemishäire, mille puhul inimene näeb kaugemal asetsevaid objekte paremini, kui lähedal olevaid. Hüperoopa puhul ei fokuseeri silm valguskiiri võrkkestal asuvasse maakulasse, vaid selle taha. Inimene, kellel see esineb, on hüperoop. Hüperoopia korrigeerimiseks kasutatakse miinusläätsesid.
Keratotoomia - skalpelliga radiaalsete lõigete tegemine sarvkestale, et muuta sellega tema kuju ja valgusmurdumisvõimet.
Kesknägemine ehk tsentraalne nägemine - otsevaates asuvate objektide nägemine. Toimub silma võrkkestal asuva kollatähni keskkoha varal ja on kõige selgem. Tsentraalne nägemine tehakse kindlaks nägemisteravust hinnates.
Klaaskeha on läbipaistev sültjas ollus, mis täidab ruumi silmaläätse ja võrkkesta vahel. Väljaspoolt katab teda õhuke kile. Klaaskeha ei sisalda veresooni ega närve.
Kollatähn ehk maakula (ladina keeles macula lutea) on ovaalne kollane täpp silma võrkkesta keskkoha lähedal. Kollatähni läbimõõt on umbes 1,5 mm ning sinna fokuseeritakse nägemispilt.
Konjunktiviit on silmamuna eesmist osa ja silmalaugu seestpoolt katva sidekesta ehk konjunktiivi põletik.
Konvergents ehk binokulaarsus - võime suunata mõlemad silmad ühel hetkel samale objektile.
Kuiva silma sündroom – seisund, kus pisaranääre ei funktsioneer korralikult, produtseerides liiga vähe pisaravedelikku või siis on see vale koostisega.
Kuklasagar on peaaju tagumises osas, kuklaluu all paiknev ajuosa, mis tegeleb nägemisega. Kuklasagara kahjustusega seostatakse vaatevälja defekte, akromatopsiat, illusioone ja hallutsinatsioone.
Kõõrdsilmsus ehk strabism on seisund, kus inimese silmade nägemisteljed ei jälgi objekti võrdse nurga all ehk kumbki silm vaatab erinevasse suunda. Põhjustab topeltnägemist või ühe silma nägemisvõime langust. Enamlevinud strabismi vormid on esotroopia (silm vaatab sisse) ja eksotroopia (silm vaatab välja). Kaasasündinud esotroopia tekib reeglina 2.–6. elukuu jooksul.
Laisk silm ehk amblüoopia - seisund, kus aju pärsib ühest silmast tulevaid närviimpulsse, häirides niiviisi nägemisteravust. Paljudel juhtudel pole silmal endal midagi viga, kuid võib tekkida silma sisse- või väljapoole pööratud asend. Inimene, kellel see seisund esineb, on amblüoop.
Laserkirurgia – lõigete tegemine kudede stuktuuridesse laserit kasutades. Näiteks glaukomi ravis silma imepisikeste drenaažiaugukeste tegemine. Laserit kasutatakse ka müoopia ja astigmatisimi ravis. Sel puhul korrigeeritakse sarvkesta kuju ning seeläbi tema valgusmurdumisvõimet.
Lähedalevaatamise stress – peamine silma stress, mida põhjustab liigne lugemine, arvuti, televiisor või mõni muu lähedale vaatamist nõudev tegevus.
Läätsekae - vt katarakt
Lühinägelikkus ehk müoopia – nägemishäire, mille puhul inimene näeb lähedal asuvaid objekte paremini kui kaugemal asuvaid objekte. Inimene, kellel see häire esineb, on müoop ehk lühinägelik. Müoopia korrigeerimiseks kasutatakse miinusläätsesid.
Maakula ehk kollatähn on ovaalne kollane täpp silma võrkkesta keskkoha lähedal. Kollatähni läbimõõt on umbes 1,5 mm ning sinna fokuseeritakse nägemispilt.
Maakula ehk kollatähni degeneratsioon – silmahaigus, mille puhul silmapõhjal võrkkesta keskosas asuvad rakud surevad ning põhjustavad sellega osalise pimeduse.
Miinusläätsed – läätsed, millel on negatiivne dioptriline valgusmurdmisvõime (näiteks -5.00 D). Miinusläätsed on nõgusad. Läbi miinusläätsede tunduvad objektid väiksematena. Miinusläätsesid kasutatakse müoopia korrigeerimiseks.
Müoopia ehk lühinägelikkus – nägemishäire, mille puhul inimene näeb lähedal asuvaid objekte paremini kui kaugemal asuvaid objekte. Inimene, kellel see häire esineb, on müoop ehk lühinägelik. Müoopia korrigeerimiseks kasutatakse miinusläätsesid.
Nägemine – täielik teadlikkus silmade poolt nähtava maailma üle. On seotud möödunud kogemustega, hetkemeeleoluga, ootustega, stressiga, toitumisega, üldise tervisliku seisundiga, kehalise aktiivsusega ning informatiooniga, mis saadakse teistelt aistinguorganitelt.
Nägemisteraapia – selle raames kasutatake silmaharjutusi, akupunktuuri, stressi maandamist, biovoolusid, veeprotseduure, hüpnoosi, toitumisõpetust, joogat jpt ravimeetodeid.
Nägemisteravus – nägemise hindamise näit. Eestis kasutatakse nägemisteravuse hindamiseks spetsiaalseid tabeleid, milles on 10-12 rida erineva suurusega tähemärke, ning meetermõõdustikku. Normaalse nägemise korral paistavad 10.rea kujutiste osad 5 meetri kauguselt vaadatuna 1´nurga all. Nägemine on sel juhul 1,0. Kõige ülemise rea märkide osad paistaksid sama nurga all 50 m kauguselt, aga kui inimene näeb neid alles 5 m kauguselt, siis on tema nägemine 0,1. Ameerikas kasutatakse nägemisteravuse hindamiseks murdu, näiteks 20/150. Mida väiksem tagumine number, seda parem nägemine. Normaalse nägemise näit on 20/20.
Nüstagm (silmade võbelus) – seisund, mille puhul inimese silmad ei fikseeru ühele objektile, vaid “hüplevad” edasi-tagasi.
Oftalmoloog - silmaarst. Silmaarsti põhitegevuseks on erinevate silmahaiguste diagnoosimine ja ravi, samuti mitmesuguste silmaoperatsioonide teostamine.
Oftalmoloogia on teadus ja medistiini eriala, mis tegeleb silma- ja silmamanuste (silmalaud, pisarateed) haiguste ning refraktsioonihäirete diagnostika ja raviga.
Optik – tehnik, kes valmistab prilliklaase, prille ja kontaktläätsi.
Optometrist on spetsialist, kelle töö on inimeste nägemisfunktsiooni (nägemisteravuse, valguse-, värvi- ja vormitaju eripärade) uurimine ja korrigeerimine; prillide, kontaktläätsede ja teiste optiliste abivahendite määramine ja sobitamine konkreetsele kliendile ning selleks vajalike uuringute teostamine. Optometrist võib tegeleda ka nägemisteraapiaga. Optometristil võib olla õigus välja kirjutada teatud ravmeid.
Ortokeratoloogia – protseduur, mille tulemusena spetsiaalselte kontaktläätsede abil muudetakse sarvkesta kuju ja seega valgusmurdumisvõimet. Sarvkest kohaneb läätse järgi, põhimõte sarnaneb hambaklambrite kandmisele.
Ortoptika - oftalmoloogia osa, mis tegeleb amblüoopia (nn laisk silm) ning silmade liikuvuse ja koostöö häirete (sageli strabism e kõõrsilmsus) diagnostika ja raviga.
Ortoptist on spetsialist, kes tegeleb silmade koostöö, silmade liikuvuse või kõõrdsilmsuse probleemidega. Ortoptist võib määrata spetsiaalsed prillid või muud ravivõtted, mis aitavad kõõritaval silmal paremini näha.
Perifeerne nägemine toimub võrkesta ääre- ehk perifeeres osas. Perifeerne nägemine on väga tundlik liikuvate objektide märkamise suhtes.
Plussläätsed – läätsed, millel on positiivne diopriline valgusmurdmisvõime (näiteks läätsed +5.00 D). Plussläätsed on kumerad. Läbi plussläätsede tunduvad objektid suurematena. Plussläätsesid kasutatakse presbüoopia ja hüperoopia korrigeerimiseks.
Presbüoopia ehk vanaeanägevus (vananevad silmad) – nägemishäire, mille puhul vananedes väheneb silma fokusseerimisvõime. Eriti hakkab see ilmnema peale neljakümnendaid eluaastaid. Kui enne oli inimesel hea nägemine, siis nüüd muutuvad lähedalasuvad objektid häguseks, kaugeid esemeid nähakse tavaliselt selgelt. Kui inimesel oli eelnevalt müoopia, astigmatism või hüperoopia, tuleb edaspidi tõenäoliselt kandma hakata bifokaalseid prille. Inimene, kellel esineb presbüoopia, on presbüoop.
Pupill ehk silmaava on on tume auk iirise keskel, mis vastavalt iirise lihaste tööle kas laieneb või kitseneb ja reguleerib sellega silma pääseva valguse hulka.
Reetina ehk võrkkest on silmamuna sisemine kest. Võrkkest on õhuke, pehme konsistentsiga plaat, mille välispind liibub soonkestale, sisemine klaaskehale. Võrkkesta tagumine suurem pärissoonkestaga külgnev osa sisaldab valgustundlikke elemente ja seda nimetatakse optiliseks ehk nägemisosaks. Eesmises väiksemas ripskeha ja vikerkestaga külgnevas piirkonnas valgustundlikke rakke ei ole ja võrkkesta seda osa nimetatakse pimedaks.
Reetina ehk võrkkesta irdumine - peamine põhjus pimeduse tekkimisel, mille puhul on tegemist reetina irdumisega silmamuna tagaosas asuvalt aluskoelt.
Refraktaarsus ehk valgusmurdmisvõime – silma kui optilise süsteemi võime murda valguskiiri, mis tulevad vaadeldavalt objektilt nii, et selle kujutis langeks täpselt silmapõhjal asuvale võrkkestale. Refraktaarsuse mõõtühik on diopter.
Refraktsioonihäire tähendab seda, et valgus ei murdu silmas õigesti ja kujutis, mis tekib võrkkestale, on hägune. Refraktsioonihäired on nägemise häired - müoopia, hüperoopia, astigmatism, prsebüoopia. Traditsiooniliselt ei nimetata neid haigusteks.
Ripskeha ehk tsiliaarkehake on silmamuna seina keskmise kihi osa, mis kujutab endast soonkesta paksesenud osa. Ta paikneb rõngakujuliselt silmaläätse ümber, mis on erilise sideme - ripsvöötmekese (Zinni sideme) abil ripskehakese külge fikseeritud. Ripskeha koosneb sidekoelisest osast ja pigmentepiteelist, sisaldab rohkesti veresooni ja tundenärve. Ripskehal paikneb ripslihas, mis osaleb akommodatsioonil. Ripskeha produtseerib kambrivedelikku.
Ripslihased ehk tsiliaarlihased – tsirkulaarsed lihased, mis ümbritsevad läätse ning aitavad tal kumerduda või lameneda.
Rohekae - vt glaukoom
Silmalääts on silmamuna osa, ta on kaksikkumer ning asub vikerkesta ja klaaskeha vahel. Silmalääts osaleb nägemisprotsessis koondades valguskiiri silmapõhjal asuvale võrkkestale.
Silmamuna on kerakujuline silma osa.Silmamuna asetseb silmakoopas, ta on ümbritsetud silmakoopa rasvkehaga, lihastega jm., tagapool on ta nägemisnärvi abil ühenduses peaajuga. Silmamuna koosneb ümbritsevast kihistunud seinast ja sisemuses asuvast valgustmurdvast tuumikust.
Strabism ehk kõõrdsilmsus on seisund, kus inimese silmade nägemisteljed ei jälgi objekti võrdse nurga all ehk kumbki silm vaatab erinevasse suunda. Põhjustab topeltnägemist või ühe silma nägemisvõime langust. Enamlevinud strabismi vormid on esotroopia (silm vaatab sisse) ja eksotroopia (silm vaatab välja). Kaasasündinud esotroopia tekib reeglina 2.–6. elukuu jooksul.
Tsentraalne nägemine ehk kesknägemine - otsevaates asuvate objektide nägemine. Toimub silma võrkkestal asuva kollatähni keskkoha varal ja on kõige selgem. Tsentraalne nägemine tehakse kindlaks nägemisteravust hinnates.
Tsiliaarkehake ehk ripskeha on silmamuna seina keskmise kihi osa, mis kujutab endast soonkesta paksesenud osa. Ta paikneb rõngakujuliselt silmaläätse ümber, mis on erilise sideme - ripsvöötmekese (Zinni sideme) abil ripskehakese külge fikseeritud. Ripskeha koosneb sidekoelisest osast ja pigmentepiteelist, sisaldab rohkesti veresooni ja tundenärve. Ripskehal paikneb ripslihas, mis osaleb akommodatsioonil. Ripskeha produtseerib kambrivedelikku.
Tsiliaarlihased ehk ripslihased – tsirkulaarsed lihased, mis ümbritsevad läätse ning aitavad tal kumerduda või lameneda.
Valgusmurdmisvõime ehk refraktaarsus – silma kui optilise süsteemi võime murda valguskiiri, mis tulevad vaadeldavalt objektilt nii, et selle kujutis langeks täpselt silmapõhjal asuvale võrkkestale. Valgusmurdmisvõime mõõtühik on diopter.
Vanaeanägevus ehk presbüoopia (vananevad silmad) – nägemishäire, mille puhul vananedes väheneb silma fokusseerimisvõime. Eriti hakkab see ilmnema peale neljakümnendaid aluaastaid. Kui enne oli inimesel hea nägemine, siis nüüd muutuvad lähedalasuvad objektid häguseks, kaugeid esemeid nähakse tavaliselt selgelt. Kui inimesel oli eelnevalt müoopia, astigmatism või hüperoopia, tuleb edaspidi tõenäoliselt kandma hakata bifokaalseid prille. Inimene, kellel esineb presbüoopia, on presbüoop.
Vikerkest ehk iiris annab silmadele värvi. Mida rohkem on pigmenti, seda tumedam on silm.
Võrkkest ehk reetina on silmamuna sisemine kest. Võrkkest on õhuke, pehme konsistentsiga plaat, mille välispind liibub soonkestale, sisemine klaaskehale. Võrkkesta tagumine suurem pärissoonkestaga külgnev osa sisaldab valgustundlikke elemente ja seda nimetatakse optiliseks ehk nägemisosaks. Eesmises väiksemas ripskeha ja vikerkestaga külgnevas piirkonnas valgustundlikke rakke ei ole ja võrkkesta seda osa nimetatakse pimedaks.
Välised silmalihased – seitse lihast, mis ümbritsevad silmamuna ja millest kuus liigutavad seda erinevas suunas ning seitsmes, mille ülesandeks on silmalau tõstmine.
