Snelleni tabel

Nägemisteravuse mõõtmiseks kasutatakse rahvusvaheliste soovituste alusel teatud standardiseeritud tabeleid. Üks enamkasutatavatest on Snelleni tabel, mille arendas välja Hollandi silmaarst Hermann Snellen 1860. aastatel.

Snelleni tabelil on ka mitmeid variatsioone, kuid levinum on selline, millel on 11 rida ning optotüüpideks (testsümboliteks) on suured trükitähed. Ülemisel real on tavaliselt kujutatud suur “E” täht ja liikudes alumiste ridade poole, muutuvad tähed üha väiksemaks. Tavaliselt on normaalse nägemisteravuse mõõduks altpoolt neljas rida. Snelleni tabelit loetakse 6 meetri kauguselt.

Foto: Wikipedia

Inimene, kelle nägemist hinnatakse, katab ühe silma kinni ja teisega peab lugema tähti rida-realt ülalt allapoole. Väikseim rida, mis on veel selgelt loetav, viitab selle silma nägemisteravusele.

Teaduskeeles  on nägemisteravus võrdne 1,0-ga juhul kui eristatakse kahte punkti, milledelt tõmmatud sirged moodustavad silmas nägemisnurga suurusega 1’ (kaarekraad) (1 m kaugusel silmast on kahe punkti vaheline kaugus sel juhul 0,29 mm; 6 m kaugusel 1,74 mm).

Mõnedel juhtudel  ei ole võimalik kasutada klassikalist Snelleni tabelit. Näiteks juhtudel, kui on tegemist väikelastega, kes veel ei tunne tähestikku või on liiga häbelikud, et tähtesid kõva häälega nimetada. Eritabeleid kasutatakse ka inimeste puhul, kes ei räägi uurijaga ühte keelt või maades, mis ei kasuta ladina tähestikku (näiteks Hiinas).  Sellisel juhul tuleb appi “pöörleva E ” nägemisteravuse tabel, mille puhul on patsiendil vaja käega näidata, mis suunas E-täht on pööratud.

Väikelaste puhul kasutatakse tänapäeval erinevaid tabeleid ja samuti on väikelaste nägemisuuringu metoodika erinev täiskasvanute omast.